Kuigi esimene teade neljahäälsest koorilaulust eestlaste hulgas pärineb juba 1818. aastast, tekkis mõte laulupeole minna, peaasjalikult Emmastes ja Väinameres kokkujuhtunud sõprade hulgas, ei rohkem ega vähem kui aastapäevad tagasi.

Oli kevadine laupäevaõhtu Nõmmel. Laupäev nagu laupäev ikka, ainult et pronkssõdur oli kadunud ja Tallinna rünnati! Pealinnas oli kehtestatud "kuiv seadus", mis tõsi küll, meie koosviibimisele oma pitserit ei vajutanud, sest kohale oli sõitnud nii mõnigi kaugenurgamees ja sel tähelepanuväärsel õhtul sündiski mõte laulukoor asutada ning laulupeol ära käia. Kuna tegemist oli siiski väga edumeelsete inimestega, otsustati laulukoori kutsuda ka neidusid ja naisterahvaid. Siit siis segakoor ja ei läinud enam aastatki kui esimesse lauluproovi koguneti! Eestlane on laulurahvas, kuid sellest hoolimata oli meie laulukoor kõlalt esialgu pigem metsarahva kui laulurahva moodi. Metsarahva all pean silmas just linnuriiki ja mitte just selle kõige kaunikõlalisemaid esindajaid nagu ööbik või nii.... Mõni tõsine, vahel laiendatud, vahel kitsendatud laulukoori juhatuse koosolek Hiiu õlletoas ja asi paranes. Koor sai nime - EÜE Väinamere Segakoor ning lisaks mitmeid kaunihäälseid lauljaid. Ka täiesti tasakaalus eelarve ehk nagu koori rahandusminister tavatseb öelda - niipalju läheb, kuipalju kulub! Edasi juba teate.